"Taastuva ressursina" viidatakse loomanahale tihti kui "rohelisele" materjalile, aga tegelikkuses see nii ei ole. Nahktooted ei ole kaugeltki keskkonnasõbralikud, kuigi nahatööstused oma tooteid nii reklaamida eelistavad.
Esimeseks argumendiks naha loodussõbralikkuse tõestamiseks on naha väidetav lagunemine keskkonnas. Kui nahast tooted laguneksid sama kiiresti kui tavaline liha, oleks võimatu ühte riideeset kanda rohkem kui mõni päev. Arheoloogid on näiteks Põhja-Saksamaalt leidnud umbes 12 000 aastat vanu nahkesemeid. (link)
Takistamaks naha biolagunemist, kasutatakse selle töötlemist, parkimist. Looma nahk muudetakse kasutamisvalmis lõpp-produktiks mitmete ohtlike ja toksiliste ainetega, sealhulgas erinevad mineraalsoolad, formaldehüüd, kivisöetõrva derivaadid, mitmed õlid, värvid ja viimistlusained, millest mitmed on tsüaniidil põhinevad. Nahatööstuse poolt tekitatud jäätmete ja reostuse hulk on fenomenaalne. Nad mitte ainult ei reosta õhku parkimistöökodadest erituva haisuga, vaid ka ülejäänud keskkonda tohutu hulga toksiliste kemikaalidega.
Enamus USAs toodetud nahast on kroomiga pargitud ja Keskkonnakaitse Agentuuri (EPA) sõnul on kõik kroomi sisaldavad jäätmed ohtlikud ja tervistkahjustavad. Lisaks ülalpoolnimetatud mürgistele materjalidele sisaldavad nahaparkimise jäätveed suurel hulgal teisi reostusained nagu lubi, erinevad sulfiidid ja happed.
Kõige katastroofilisemaks nende ainete kasutamise tagajärjeks on parkimistöökodade läheduses põhjavette sattuvad kõrged plii, tsüaniidi ja formaldehüüdi hulgad, mis, vastavalt „The Centers for Disease Control and Prevention“ uuringutele ühe USA Kentucky osariigi linna parkimistöökoja lähedal, tõstab piirkonnas elavate inimeste leukeemiasse haigestumise ohtu 5 korda. (link) Minnes selle kohutava sündmuste ahela, mis viib nahktooteni, algusesse, on mitmed keskkonnaprobleemid selgelt nähtavad. Farmid, mis aretavad loomi, on iseenesest hiiglaslikud keskkonnaprobleemid. Kariloomad eritavad kõhugaasidena metaani (teine põhiline kasvuhoonegaas ja globaalse soojenemise tekitaja), mis tekib nende sooletikus käärimise tulemusena. Keskmine loom eritab otseselt 48 kg metaani aastas ning palju rohkem veel väljaheidetes. Kuni pool Euroopa Liidu maade metaanist tuleb mäletsejatelt loomadelt.
Nahatööstus kasutab ka hiiglaslikku hulka energiat. Ühe toodetud ühiku kohta tarbitava energia hulga kohta on nahatööstus paberi-, terase-, tsemendi- ja naftatööstuse kõrval suurim energia raiskaja. Lehmad, kelle keskmine piimatoodang ulatub 35 liitrini, võivad vajada kuni 100 liitrit vett päevas, palju rohkem palavates tingimustes. Eluskarja kasvatamiseks kulutatakse hiiglaslikke hulki fossiilkütuseid, nii väetistena nende toidu kasvatamiseks kui nende elutingimuste hoidmiseks ja lõpuks nende "töötlemiseks". Vastandina kasutavad sünteetilised rõivad palju vähem naftat. Tööstuslikud piimafarmid (mille lõpp-produktideks on nende lehmade nahad), ei ole kaugeltki keskkonnasõbralikud. Piimafarmid on tihti spetsialiseerunud ja orienteerunud kasumi saamisele ja toodangu hulga suurendamisele, milleks kasutatakse nii loomatoidu väetiste kui otsese söödana suuri hulki fosforit ja lämmastikku, mis on keskkonnale väga kahjulikud.
Kui naftal põhinevad kunstmaterjalid põhjustavad samuti mingil määral nii reostust kui keskkonnasaastet, on nahktoodete tootmisega seotud tegevused (alates looma kasvatamisest kuni naha parkimiseni ja sealt edasi valmisproduktideks töötlemiseni) keskkonnale mitmeid kordi kahjulikumad. Lisaks on vaieldamatu ka fakt, et nahk on miljonite loomade kannatuste ja surma vili. Samas ei ole inimeste riiete materjali valik piiratud ainult kahe variandiga – nahk ja kunstnahk – vaid on ka mitmeid keskkonnasõbralikke ja vastupidavaid naturaalseid taimseid materjale nagu kanep, lina ja puuvill.
Allikad:
http://www.vegetarian.org.uk/factsheets/leather.html
http://www.veganline.com/why.htm
http://www.animalliberationfront.com/Practical/Health/VEGAN-L%20FAQ.htm
